Enesehinnanguline tervis – mida see näitab?
Eesti Sotsiaaluuringus palutakse eestimaalastel hinnata oma tervise olukorda. Eestis hindab selle Statistikaameti korraldatud uuringu andmetel oma tervist heaks või väga heaks 58% inimesi, Euroopas keskmiselt 68% inimestest. Tervise Arengu Instituudi teadurid Rainer Reile ja Jane Idavain selgitavad selle mõõdiku tausta ja kuivõrd usaldusväärne on see näitaja rahvastiku terviseseisundi hindamisel.
Enesehinnanguline tervis on küsitlusuuringutes sagedasti kasutatud mõõdik, kus inimesel palutakse anda hinnang enda üldisele terviseseisundile. Erinevalt tervisega seotud elukvaliteedist, kus terviseseisundit palutakse enamasti hinnata eri valdkondade kohta eraldi, põhineb enesehinnanguline tervis üksikküsimusel, mille tavapärased vastusevariandid ulatuvad skaalal väga heast väga halvani.
Enesehinnanguline tervis on heas mõttes subjektiivne indikaator, mille lähtekohaks on arusaam, et inimene suudab oma tervislikku olukorda mõista, tõlgendada ja hinnata kõige täpsemalt. Teemaga tegelevad teadlased käsitlevadki subjektiivse tervise hindamist kognitiivse protsessina, kus valitud hindamisraamides kombineeritakse individuaalselt oluliseks peetavad terviseseisundi aspektid ühtseks koondhinnanguks. Sel viisil saab inimene võtta arvesse mitmesuguseid tegureid, sh neid, mis ei avalduks sümptomite esinemise, kliiniliste näitajate või arstiabi kasutuse andmete uurimisel.
Oluline on ka asjaolu, et tegu on eelkõige inimese tervise hindamisega – tervise positiivne tähendus on märksa laiem kui terviseprobleemide, tegevuspiirangute või haiguste olemasolu või puudumine.
Loomulikult võib inimeste arusaam heast või halvast (aga ka „keskmisest“) tervisest olla üsna erisugune. Kui suudaksime teatud tervislikku olukorda objektiivselt kirjeldada (uuringutes kasutatakse selleks sageli ankurvinjette ehk lühikirjeldusi) ja eri inimesed annaksid seisundile erisuguse hinnangu, oleks tegu hindamisnihkega. Teadusuuringud on korduvalt näidanud, et süstemaatiline vastamisnihe enesehinnangulises tervises on olemas mitmete demograafiliste, sotsiaal-majanduslike ja psühholoogiliste tegurite lõikes. Näiteks on naised ja kõrgema haridusega inimesed oma hinnangutes mõnevõrra pessimistlikumad kui mehed või madalama haridusega vastajad. Erinevus tuleneb seejuures nii tervise kontseptualiseerimisest ja hindamisest kui ka sellest, kuidas demograafilised ja sotsiaalmajanduslikud mõjurid (kehvem majanduslik olukord on üldjuhul seotud halvema tervisega) inimese terviseseisundit kujundavad. Kuigi väike variatsioon on ootuspärane, kinnitavad ka Eestis samal ajal tehtud eri uuringute tulemused näitaja head kooskõla. Siiski tuleb uuringute tulemuste võrdlusel võtta arvesse ka andmekogumise viisi, uuringu tegemise aega ja ning valimi iseärasusi.
Kuigi enesehinnangulist tervist võiks käsitleda „tegeliku tervise“ ja vastamiskäitumise summana, näitavad teadusuuringud, et see subjektiivne terviseseisundi mõõdik prognoosib rahvastiku tasandil haigestumust, suremust, tervishoiuteenuste kasutust ja mitmeid teisi tervisetulemeid. See muudab tervise enesehinnangu valiidseks terviseseisundi mõõdikuks, mille lihtsusest tulenev hea reliaablus (sama tulem kordusmõõtmisel) ja kompaktsus (palju väärtuslikku infot vähese vastamiskoormusega) muudavadki selle ilmselt levinuimaks terviseseisundi indikaatoriks.
Kommentaar ilmus tervispluss.delfi.ee veebiväljaandes.
Eesti Sotsiaaluuringut korraldab Statistikaamet ja tulemustega saab tutvuda Statistikaameti kodulehel.