Laste söömisharjumuste kujundamine

Psühholoogilised söömiskäitumist mõjutavad tegurid on näiteks toiduvaliku varieeruvus, meie emotsioonid ja harjumused jne. Suuresti mõjutab söömisharjumusi ka ümbritsev füüsiline ja sotsiaalne keskkond: toidu kättesaadavus, söömise aeg ja koht, info toidu kohta, portsjonite suurused, meedia, sh reklaami mõju, toitu puudutavad seadused, ümbritsevate inimeste eeskuju ja suhted teistega, kultuuritaust, käitumisnormid, väärtused, hoiakud, oskused, teadmised, pere sotsiaalmajanduslik olukord jne. 

Pere ja kodu tähtis roll

Enamik neist teguritest hakkab söömiskäitumist mõjutama juba varasest lapsepõlvest ning tuleb –  tihti alateadlikult –  inimesega kaasa kogu eluks. Väiksemaid lapsi mõjutavad enim pere ja kodu. Näiteks võivad vanemad teha lapsele karuteene, pakkudes talle iga kord, kui laps saab haiget või muul põhjusel nutab, lohutuseks või igavuse peletamiseks midagi söödavat, sageli midagi magusat. Pidev (magusa)söömine ei ole halb mitte ainult lapse tervisele, vaid kujundab temas alateadliku harjumuse hakatagi hilisemas elus otsima lohutust toidust. Samuti on väga mugav anda mudilasele näputoidu asemel pihku lutsutatavad smuuti- ja püreetuubid, teadvustamata, et sellel on pikaajaline mõju lapse söömisharjumustele ning tervisele. Närimisel on lõualuu ja hammaskonna arengus oluline roll ning kui seda ei õpita õigel ajal, on paariaastasel lapsel juba keeruline süüa tükilist toitu. Võivad tekkida söömisraskused ja vastumeelsus toidu suhtes, millest omakorda arenevad mõnikord välja söömishäired või muud terviseprobleemid.

Mida suuremaks saab laps, seda rohkem mõjutab teda kõik koduväline: lasteaed, kool, sõbrad, ümbritsevad inimesed. Kuigi mõni haridusasutuse juht võib arvata, et õpetajate töö on üksnes lastele haridust anda, on veelgi olulisem anda neile teadmised elus hakkama saamiseks ja elus püsimiseks. Söömine aga ongi elus püsimise ja tervise alustala. On väga palju kodusid, kus toidetakse lapsi õigesti ning peetakse kinni õigetest söömisharjumustest. Paraku on ka kodusid, kus ei osata seda teha või ei tulda selle pealegi, et see on oluline. Kuna laps viibib suurema osa päevast lasteaias või koolis, on seal võimalik õigeid söömisharjumusi kujundada. Hästi lihtsustatult öeldes saavad lasteaed ja kool lapse söömisharjumusi kujundada kahel viisil, mida mõlemat tuleks arvesse võtta. Esimene on pakutav toiduvalik ja söömiskeskkond. Teine on lapsele jagatavad teadmised ja oskused.

Mida saavad teha lasteaed ja kool?

Kui tuua utreeritud näiteid, siis mida, kuidas ja kus te ise sooviksite süüa? Kas ülerahvastatud sööklas, kus viimati tehti remonti 20 aastat tagasi, nõud on pragudega, ümbritsev müratase ületab ettenähtud normi, taldrikul on hall kleepuv makaronimass juustuga ja veidi klimbiline karamellkissell ning aega söömiseks on kümme minutit? Või maheda valguse ja muusikaga puhtas ilusasti sisustatud puhaste nõudega söögikohas, kus on võimalus ise toit taldrikule tõsta ning söömiseks on aega vähemalt 30 minutit? Lisaks jagatakse soovi korral infot sellest, kust pakutav toit pärineb, kuidas see on valmistatud ning milliseid vajalikke toitained sisaldab? Kuigi olukord üheski meie koolisööklas ei ole nii hull nagu esimeses näites, on meil juba koole, kus peaaegu kõik on teise näite järgi korraldatud. See näitab, et hea tahte korral on koolisööklas kõik võimalik. 

Lasteaia- ning algklassilaste puhul on väga oluline, et õpetajad leiaksid aega anda lastele pakutava toidu kohta selgitusi, sööksid nendega samas lauas samu toite, teisisõnu, oleksid heaks eeskujuks. Kindlasti peab lapsel olema söömiseks piisavalt aega. Toidu kiiresti alla kugistamine võib viia tervisehädadeni. Aga kui söögivahetund järgneb kehalisele kasvatusele, sööklas on pika järjekorraga iseteeninduslett ning järgmine tund, kuhu hilineda ei tohi, toimub neljandal korrusel, siis eks arvutage ise, mitu minutit söömiseks jääb! Alternatiiv on sööma üldse mitte minna. Aga kuidas jaksab vastu pidada keha, mis kütust ei saa? Või saab kiirkütust „huvitava“ valikuga müügiautomaadist. Ka söögi pakkumise kellaaeg on äärmiselt oluline. Pakkudes algklassilapsele koolilõunat kell 9.45, on kaks halba stsenaariumi: tal kas jääb kodus hommikusöök söömata või jääb vahele koolilõuna, mistõttu pärast tundide lõppu, eriti kui kodus ei ole ootamas sooja lõunasööki, täidetakse kõht taas kord kiire ning sageli mitte kõige tervislikuma valikuga.

Millest toiduvalik peaks lähtuma?

Lasteasutustes pakutav toit peab vastama sotsiaalministri kehtestatud määruse „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis“ nõuetele. Kahjuks tuleb tõdeda, et hoolimata toitumis- ja toidusoovituste uuenemisest 2015. aastal ning järjepidevast tööst määruse uuendamisega, kehtib jätkuvalt 2006. aasta soovitustel põhinev määrus, mis on ajast ja arust. Samas on võimalik oma lasteasutusele toitlustust hankides esitada nõudmisi, mille järgi valmistatav toit vastaks uuematele soovitustele, ning paljud asutused seda juba ka teevad.

Kui koolisööklates pakutav toiduvalik on üsna hea, siis puhvetite valik jätab pahatihti soovida. Siingi võib mängida rolli juhtkonna hoiak, et lastele pakutav toiduvalik ning kõik sellega kaasnev ei ole nende rida. On teada, et mida suurem ja mitmekesisem on toiduvalik, nt magusavalik puhvetites-müügiautomaatides, seda enam sealt ka ostetakse ja süüakse: kõike tahaks ju proovida. Paraku konkureerivad need suupisted korraliku koolilõunaga.

Vale toiduvalik on aga üks põhjustest, miks Eesti lapsed ülekaalulisuse-rasvumise graafikutes aina kõrgemale ronivad. Võib ka juhtuda, et toiduvaliku eest vastutajal, kelleks on koolipidaja, ei olegi piisavalt teadmisi selle kohta, milline on tervist toetav toiduvalik. Siinkohal tasub lähtuda juba mitu aastat tagasi koostatud juhendist lasteasutuste puhvetites ja müügiautomaatides müüdava pakutava toidu kohta.

Lapsi saab suunata mängu kaudu

Kui koolis piirdub toitumisõpetuse andmine peamiselt koolitundidega, siis lasteaias on võimalik lapsi õpetada-suunata kõigi tegevuste käigus. Mida rohkem on tegevustes mängulisust ja arutlemist, seda enam see lastele meeldib ning seda rohkem on sellest ka kasu. Nii saab teadmisi omandada enesele märkamata ning järjepidevalt tegevusi korrates muuta harjumused püsivaks. 

Üks näide on ise toidu tõstmine taldrikule, mida mõnes lasteaias õpetatakse juba sõimerühmast alates. Jah, alguses ongi sööki rohkem taldriku ümber kui peal või on portsjonid liiga suured-väikesed. Harjutades aga muutuvad lapsed osavamaks ning omandavad kiiresti oskuse tõsta taldrikusse toitu just nii palju, kui parasjagu kõhtu mahub. Koolides, kuhu tulevad lapsed lasteaedadest, kus neil on võimaldatud ja õpetatud ise omale toitu taldrikusse tõstma, ollakse rõõmsalt üllatunud selle oskuse üle. Kahjuks paljud esimese klassi lapsed seda ei oska, mistõttu osa lapsi ei julge vahel sööma minnagi. Seega, lasteaiaõpetajad, olge julgemad lapsi suunama! Ja ikka taldrikureegli järgi, mis tähendab, et vähemalt pool taldrikust olgu köögiviljad.

On ka toredaid nippe, mida tasub proovida. Kui laps mõnda uut toitu algul võõristab, võib tal paluda maitsta seda vähemalt kolm ampsu või nii mitu ampsu, kui on tema vanus. Järjepidev toiduga harjutamine muudab iga toidu lõpuks tuttavaks ning tuttava maitsega toite söövad lapsed parema meelega. Samuti söövad lapsed meelsamini, kui saavad ise lauda katta ning midagi valmistada –  kasvõi panna kokku endale meelepärase salati tükeldatud-riivitud köögiviljadest ja seemnetest, teha ise võileibu jne. Selle asemel et pakkuda lastele valmis salateid, andke neile võimalus salat ise kokku segada, ning köögivilju hakkavad sööma ka need, kel need varem taldrikule jäid. Eriti tore, kui ka koolides oleks õpilastel võimalus osaleda toiduvalmistamise tundides, kus ei valmistata üksnes pitsat ning mis ei toimu vaid paar korda aastas ja ainult tüdrukutele.

Abiks on õpetajaraamat

Teadmisi saab teistele edasi anda vaid see, kellel endal need olemas. Kuigi omateada oleme kõik toitumisspetsialistid, on meie teadmised tihti paraku naistelehe tasemel. Või jääb puudu oskustest ja ideedest, kuidas teadmisi lasteni viia. 

Kaks aastat tagasi valmis Tervise Arengu Instituudil mahukas õpetajaraamat „Laste toiduteadlikkuse ja söömisharjumuste kujundamine“, mis on mõeldud peamiselt lasteaedadele, kuid sobib kasutamiseks ka algklassides. Sealt leiab nii teoreetilisi toitumisteadmisi kui ka üle 400 tegevusidee (nt arutelud, uurimised, praktilised tegevused, mängud, katsed, kunsti- ja liikumistegevused, õppekäigud jne) vastavalt laste vanusele, arengule, huvidele, võimetele ning teadmistele-oskustele.

Sel aastal toimuvad õpetajaraamatu baasil ka koolitused peamiselt lasteaedade rühmaõpetajatele. Kaks koolitust on juba olnud, sügisesed toimuvad Tartus ja Tallinnas. 

Laste söömisharjumusi mõjutavaid tegureid on palju ning neid saab soovi ja oskuste korral kujundada. Laste tervis ja heaolu on seda pingutust väärt. Õpetades lapsi, õpime ise ning õpetame kaudselt ka lastevanemaid.

Tagli Pitsi arvamuslugu ilmus 2. septembril Õpetajate Lehes.